Jumal on isand kõige üle. Tema tahtmiseta ei lange juuksekarvgi me peast ning varblased ja sääsedki on kõik üle loetud.
Aga mis on Jumala tahtmine? Või kui palju Ta üldsegi sekkub selle ilma ellu?
Kas oleme meie midagi valesti teinud, et ei sünni see, mis meie tahame? Või on meie tahtmised valesti suunatud?
Eestlasi on ühe üle-euroopalise uuringu kohaselt nimetatud kõige vähem usklikumaks rahvaks. Aga samas näitab seesama uuring, et kuigi meil on suhteliselt vähe neid inimesi, kes usuksid kolmainust Jumalat, on meil samas Euroopa keskmisest palju enam neid, kes usuvad mingit kõigeülest väge. Kui need kõigevägevama uskumised kokku liita, siis saame üsna keskmise tulemuse. Seega siis võime öelda, et eestlaste hinges on rohkem segadust, kui Euroopas keskmiselt, aga usku on päris sama palju.
Kas see segadus on hea või halb? Kas keskmise eurooplase olukord on etem?
Tegelikult ei ole keskmist inimest muidugi olemas. Keskmisest kõneldes tuleb meil vaadata, kuhu on teel kogu ühiskond. Vaadates näiteks Prantsusmaa peale me näeme ägedat usulist tagakiusamist ja sagedasi rahvarahutusi. Vaadates Euroopa liidu alusdokumente me näeme pelgust enese kristlaseks tunnistamise ees.
Eks sedasama julgusetust kohtame siin Eestiski – miks muidu on me kirikud nii tühjad ja koguduste annetajate read nii hõredad.
Mida me siis valesti oleme teinud? Võibolla peaks Jumalat kuidagi teistmoodi teenima?
Jutluse aluseks kuuldud 1Kn lõik räägib juhtumist, kui kuningas Ahab oli võtnud naiseks võõramaalase Isebelli ja too oli kaasa toonud omad arusaamised ning oma usu. Ju oli Ahabi usk siis nõnda nõrk ja segane, et ta lasi Isebellil Baali kultust viljeleda ja Jumala prohveteid hukata.
Tõsi ta on, et küllap püüdsid ka need, kes Jumalat Baali kujulisena nägid, tegelikult ju ikkagi sedasama ühte ja ainust Jumalat ära tunda. Aga päris ilmselt olid nad oma mõtlemiste ja tegudega täitsa rappa läinud – seepärast tuligi põud, mis lõppes Eelija ja Baali prohvetite kõrvuti peetud ohvritalitusega, kui Baali prohvetite seatud ohver jäi nende jõupingutustest hoolimata puutumatuks aga Eelija ohver, mis oli veegagi üle ujutatud, sai taevast langenud tule poolt ära söödud. Baali prohvetite hukkamise järel palvetas Eelija ja põud sai otsa.
Baali järgijad otsisid ehk küll ka Jumalat, kuid nende mõtted ja teod viisid hukatusse ja seepärast saatis Jumal Eelia oma rahvast päästma ja õigele teele juhatama.
Jumalat otsides on täiesti võimalik minna ka valet rada. Ja seepärast ei olegi eestlaste segadus oma usu tunnistamisel ehk niiväga halb – me ei ole valele teele kinnitunud.
Päris halb on küll see, kui mõni ei teegi jõupingutusi Jumala otsimiseks, kui lastakse lihtsalt esivanemate õnnistuse peal liugu ega panustata midagi omalt poolt. Siis märkame ükskord, et õnnistus on me näppude vahelt maha voolanud ja me oleme puupaljad.
Kõige olulisem on otsida Jumalat. Panna tähele Tema juhatust ning usaldada Teda. Muidugi on seda raske teha, kuna Jumala tahet ei pisteta meile paberile kantult, allkirja ja pitsatiga nina ette. Jumala tahet tuleb igaühel otsida Jumala Sõnast ja kirikust, mis seda kannab.
Nõnda, kui Eelial tuli tihti põgeneda ja oma elu eest värisedes redus olla, küllap nõnda on meilgi olukordi, kus on targem tagasi tõmbuda. Aga Eelia saavutas viimaks võidu ja võeti Eliisa silme all justkui tulistel vankritel taevasse.
Jumal on isand kõige üle ja Tema on seadnud inimese seda maailma valitsema. See maailm on lakkamatu lahinguväli hea ja kurja vahel ning meie tegevusest sõltub otseselt iga väikese võitluse saatus. Kas suudame kurjast hoidudes kiinduda heasse? Kas suudame säilitada usalduse Jumala vastu nii tagakiusamistes kui headel aegadel? Eks tihti on head ja külluslikud ajad inimese usule ju hoopis suurem proovikivi, kui rasked kannatuste ajad. Öeldakse, et rinde kaevikuis ateiste ei ole. Aga kuidas on olukord soojades kontorites või koduselt kiirgava teleka ees?
Kogu loodu isand on meid kutsunud julgesti kuulutama rõõmusõnumit andeksandmisest ja armust. Nõnda kutsun minagi teid: olge julged, Jumal on ligidal! Meie julgusest sõltub selle maa ja rahva saatus.    AAMEN