Eelmisel pühapäeval kõnelesime Jeesuse esimestest imetegudest ja leeritunnis usu tunnistamisest. Varem oleme rääkinud, et esimene käskudest või reeglitest ütleb, et Jumalaks tuleb tunnistada vaid Jumalat ja ei kedagi teist. Täna siis sellest, et miks see nii hea mõte on. Tänase pühapäeva teemaks on Jumala teod, mis äratavad meis usku.
Teinekord tundub ehk, et uskumine, see on minu tegu. Ja siis tulevad muidugi küsimused, et ei tea, kas ma seda oma ülesannet ka hästi olen täitnud? Eks ütleb ju Jeesuski, et kes usub ja on ristitud, see päästetakse. Järelikult on uskumine suisa elulise tähtsusega.
Seda kindlasti, kuid samas ei ole uskumine mitte mingi meie teene. See on samuti Jumala tegu meie juures. Jumal on, kes äratab usule ja annab selleks ka jõu ja väe.

Täna on jutluse aluseks lõik Moosese lahkumislaulust. Teatavasti juhatas Mooses heebrealased egiptuse orjusest läbi kõrbekatsumuste ja põlvkonna vahetuse kuni tõotatud maa piirini. Kuid kuna ka tema oli Jumala tahte vastu eksinud, siis sai ta vaid näha tõotatud maad, kuid pidi enne sinna jõudmist surema. Rahva viis tõotatud maale hoopis Joosua, kes määrati Moosese järel rahva juhiks.
Võib arvata, et see lahkumise laul on mõnevõrra kibedatest mõtetest kantud. Kuigi Jumal oli tohutult õnnistanud ja juhatanud rahva omale maale, siis ometi ei olnud see Jumalaga koos elamine miski lust ja lillepidu.
See jutt oleks nüüd justkui suisa vastuolus eelnevaga: et Jumal annab usu ja väe ja kõik, mis vaja, ning inimesel nagu kohustusi polekski.
Kõnelesin just ühe auväärse sugulasega, kes suhtub kiriku tegemistesse igati soosivalt ning on mõnedki korrad ka kirikus käinud, kuid avaldas kahtlust, et kas temas ei ole mitte liiga palju egoismi, et end usu reeglitele allutada.
Minule tulid seepeale meelde nii Jeesuse kui ka apostlite sõnad, kus kõneldakse vabadusest, milleks Kristus meid on vabastanud ja tõest, mis teeb vabaks. Aga samas ei saa eitada, et usuelul on ka omad reeglid. Kasvõi seegi, et me paneme tähele oma sõnu ning püüdleme koguduse ja Jumala sakramentide osadusse.
Millises vahekorras on vabastamine ja allutamine?
Ma isegi mõtlen, et võib-olla on neist kõnelemine ülearune. Et tegelikult on nii vabastamine kui ka allutamine üsna tinglikud. Neist kummastki võime kristlaseks saamise puhul kõnelda samavõrd, kui mistahes muu valiku tegemisel. Kui tee läheb kaheks ja ma valin ühe raja, siis saan ma vabaks nii otsustamise taagast kui ka kõigest teise teerajaga seonduvast. Samas allutan ma end valitud raja konarustele ja käänakutele. Teekäijal tuleb end paratamatult teele allutada, kuid tavaliselt me ei mõtle ju nii.
Meil on valida: kas tahame käia oma elu koos Jumalaga või läheme laiale teele koos kõige muu sigrimigriga. Kui valime kitsama tee, siis saame sigrimigri segadikust vabaks, kuid samas peame hoopis hoolsamalt jälgima, et teelt ei eksiks. Jumala seatud teerada ei ole miski renn või kanal, kust pääsu pole. Kui sulgeme oma silmad, kõrvad ja südame ning peidame end Jumala eest, siis on teelt eksida üsna lihtne.
S 36
See on mu meelest veel eriti kõnekas: Jumala halastusest saab inimene osa olukorras, kus ta on minetanud igasugused maskid ja poosid ning seisab justkui puupaljana Jumala palge ees. Üks ammune mõttetark on seadnud võrdpildi: kui tass on täis, siis sinna enam juurde kallata ei saa.
Kuniks inimene pole lahti öelnud oma vägevusest või ka oma nõrkusest – ka orjal tuleb oma orja seisusest lahti öelda – kuniks inimene pole kõike Jumalale usaldanud, seni on tal väga raske või isegi võimatu midagi vastu võtta.
Andku Issand meile ikka julgust heita kõrvale oma kaitsvad maskid ning kohtuda Temaga palgest palgesse ja palvest palvesse.    AAMEN