EELK Palamuse Püha Bartholomeuse Kogudus

Esmakordselt mainitakse Palamust paavst Gregorius IX kirjas 20. nov. 1234, kus nimetatakse plebaan Theodoricut Paldessenist. Oli preester olemas, pidi olema ka kogudus ja kirik.
Legendide järgi ja ka tõenäoliselt otsisid ning leidsid sobiva koha pühakoja ehituseks Kärkna ehk Muuga koloostri mungad. Pole sugugi võimatu, et kirik ehitati algusest peale kividest. Tsistertslased, lisaks eeskujulikule põlluharimisele ja kalapüüdmisele, olid tuntud tublide ehitajatena.
Esmalt valmis ruudukujuline altariruum, mis esialgsel kujul oli praegusest madalam. Vähemalt kuuest müürinišist on praeguseni avatud viis. Ilmselt paiknesid külgedel kõrvalaltarid ning otsaseinas sakramentide panipaigad ehk tabernaaklid.
Ühena vähestest on Palamuse kirikus säilinud maakivist altarit kattev paeplaat viie ristiga. Enamasti heideti need reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstete käigus katoliku igandina kirikust välja.
Palamuse kirik on olnud ümberkaudsele rahvale ka pelgupaigaks röövvallutajate vastu. Sellele viitavad paksud müürid ning kaks kitsukest müürikäiku, mis viivad võlvide peale.
14. saj. keskel leidsid kirikus aset suuremad ümberehitused: kõrgendati altariruumi (erinevus on märgata ka altaritaguse seina krohvist puhastatud osas), ehitati käärkamber kiriku põhjaküljele. Võimalik, et just siis ehitati ka kiriku pikihoone.
Ilmselt just sellest ajast pärineb ka kiriku välisseina katnud kvadraatmaaling – valgel krohvipinnal telliseid imiteerivad punased jooned. Enne reformatsiooni olevat maalingutega kaetud ka kiriku siseseinad.
Kuni Venemaa Valitseva Senati otsuseni 1772.a. kasutati kirikut ja selle ümbrust matusepaigana. Vanimad märgid – kolm hauakivi – pärinevad 15.saj. keskelt. Oma esialgsetelt asukohtadelt altari lähedal põrandal paigutati nad hiljem kiriku eeskotta. Paeplaatidel on jäädvustatud nimed: Gertrud Czoie (Zoegede suguvõsa), Andres Tuwe (Taubed), Berthel Raadiverest.
Kirikuaias leiduvad kaks suurt kiviristi pärinevad samuti keskajast, umbes 17. saj. algusest.
Palamuse kirik kannab Püha Bartholomeuse nime. Esmakordselt nimetatakse teda selliselt 1627.a. kirikuvisitatsiooni dokumentides (sellest alates on teada ka kõigi pastorite nimed). Bartholomeuse (tõlkes Tholomei poeg) tegelik nimi oli Naatanael ning temast ütleb Jeesus Johannese evangeeliumi esimeses peatükis: "Ennäe, iisraeli mees, kelles ei ole valet!"
Silmapaistvaks kunstiteoseks kirikus on 1695. -96.a. valminud barokkstiilis altarisein ja kantsel, millede autoriks peetakse J. D. Neuhausenit. Kalli kingituse tellijateks olid toonased Kuremaa mõisnikud – kirikupatroonid – von Ungern-Sternbergid. Seoses nälja, katku ja sõdadega värviti meistriteos alles pool sajandit hiljem. Hilisemate ülevärvimistega on kahjuks suur osa algsest peenemast maalingust kaotsi läinud. Viimaste aastate jooksul on AS KAR-Grupp’i poolt ja EV Muinsuskaitseameti rahastamisel restaureeritud kõik kolm altarimaali ning Moosese ja Bartholomeuse kujud altarist kahel pool.
Kirik näib olevat põhjasõja puutumatuna üle elanud, küll aga hävisid sõjas kõik pastoraadihooned. Kogudus kosus küllaltki ruttu ja ka kirikumõisa hooned koos köstrikooliga taastati sama sajandi lõpuks. Kui 1750. aastatel elas kihelkonnas 2000 inimest, siis 1770. aastatel juba üle 3000 hinge.
18.-19. saj. vahetusel rajati praegune barokne torn kukega tipus. Kiriku kõrguseks sai nii 130 jalga ehk 39,6 meetrit.
1778.a. valati Tallinnas kirikule kell, mis 1926. a. vana-aasta õhtul lõhkes. 1926. aastast tänaseni heliseb kiriku tornis Tartu Teguris valminud kell.
Esimene orel saabus Palmuse kirikusse 1858.a. Kuna see kohe roostetama kippus, viidi see edasi Tartu. 1861.a. jäi siia pidama uus, Tartu Kessleri poolt valmistatud orel. Praegu teenib kogudust 1994.a.-l Põltsamaa koguduse õp Kuurmäe vahendusel Rootsist siia toodud orel, mida kogudus on mitmete rahastajate abiga ülesse ehitanud ja mis juba ka enam-vähem rahuldavat häält teeb.
1869.a. sai kirik eesti koguduse kingitusena esimese suure messingist kroonlühtri.
1929.a. restaureerimistööde käigus valati betoonist kiriku pikihoone võlvid, kirik sai uued pingid, põranda, uksed, aknad, ahjud, ehitati uus eeskoda ja sestpeale on ta suuremate muutusteta alalhoidunud tänapäavani.
Koguduse juhtide hulgas väärivad erilist esiletõstmist:
pastor L. Kolbe, kelle poolt pandi 1820. aastatel talupoegadele priinimed. Tema ajal avati 1824.a. Palamusel kihelkonnakool.
Pastorid P.E.Hirsch (1846-76) ja B.Sielmann (1876-1909) kirjutasid “Palamuse kiriku kroonika”, mis on jäänud tänini ainsaks täielikult eesti keelde tõlgitud ja kommenteeritud eesti kirikukroonika väljaandeks. B.Sielmanni ajal ehitati ka uued hooned kõigile koolidele meie kihelkonnas.
Viimase viie aasta jooksul on kogudusel olnud umbkaudu 500 leeriõnnistuse saanud liiget, kellest 80 on teinud nimelise annetuse ja umbkaudu 50 on täieõiguslikud koguduseliikmed (on vähemalt korra aastas ka armulaual käimise kirja pannud). Kogudust teenivad õpetaja Jaan Nuga, organist, autojuht, raamatupidaja, koristaja, viieliikmeline juhatus ja kolmeteist liikmeline nõukogu. Suurem osa tööst tehakse rahalise tasuta ja talgute korras, ainsaks täiskohaga tööliseks on koguduseõpetaja. Koguduse tulust üle veerandi tuleb sõpradelt Soomest, palgafond moodustab koguduse eelarvest 35%.