Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse
AJALUGU Esmakordselt mainitakse Palamust paavst Gregorius IX kirjas 20. nov. 1234, kus nimetatakse plebaan Theodoricut Paldessenist tunnistajana Valkena kloostri rüüstamise juures. Oli preester olemas, pidi olema ka kogudus ja kirik.
Legendide järgi ja ka tõenäoliselt rajati Palamuse praegune kivikirik koostöös Valkena koloostri munkadega (asus tänapäevase nimega Kärknas). Tsistertslased olid lisaks kõigele muule tuntud ka tublide ehitajatena.
Esmalt valmis ruudukujuline altariruum, mis esialgsel kujul oli praegusest madalam. Vähemalt kuuest müürinišist on praeguseni avatud viis. Ilmselt paiknesid külgedel kõrvalaltarid ning otsaseinas sakramentide panipaigad ehk tabernaaklid. Tänapäeval kasutame neid seinaorbasid palveküünalde süütamise kohana.
Ühena vähestest on Palamuse kirikus säilinud maakivist altarit kattev paeplaat viie ristiga - enamasti heideti need reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstete käigus katoliku igandina kirikust välja. Nõnda, kui kõik toonased kirikud, nii pidi ka Palamuse kirik täitma mitut rolli: see oli rahva kogunemise kohaks Jumala armu juurde, kuid samuti ka igapäevase tarkuse jagamise kohaks ning pelgupaigaks röövlite eest. Viimasele viitavad paksud müürid ning kaks kitsukest müürikäiku, mis viivad võlvide peale. Aknadki olid esialgu hoopis kitsamad.
14. saj. keskel leidsid kirikus aset suuremad ümberehitused: kõrgendati altariruumi ja ehitati kiriku pikihoone ning käärkamber kiriku põhjaküljele.
Ilmselt just sellest ajast pärineb ka kiriku välisseina katnud kvadraatmaaling – valgel krohvipinnal telliseid imiteerivad punased jooned. Enne reformatsiooni olevat maalingutega kaetud ka kiriku siseseinad. Kuni Venemaa Valitseva Senati otsuseni 1772.a. kasutati kirikut ja selle ümbrust matusepaigana. Vanimad märgid – kolm hauakivi – pärinevad 15.saj. keskelt. Oma esialgsetelt asukohtadelt altari lähedal põrandal paigutati nad hiljem kiriku eeskotta. Paeplaatidel on jäädvustatud nimed: Gertrud Czoie (Zoegede suguvõsa), Andres Tuwe (Taubed), Berthel Raadiverest. Kirikuaias leiduvad kaks suurt kiviristi pärinevad tõenäoliselt 17. saj. algusest. Palamuse kirik kannab Püha Bartholomeuse nime. Esmakordselt nimetatakse teda selliselt 1627.a. kirikuvisitatsiooni dokumentides (sellest alates on teada ka kõigi pastorite nimed). Bartholomeuse (tõlkes Tholomei poeg) tegelik nimi oli Naatanael ning temast ütleb Jeesus (Jh1): "Ennäe, iisraeli mees, kelles ei ole valet!"
Silmapaistvaks kunstiteoseks kirikus on 1696.a. valminud barokkstiilis altarisein ja kantsel, millede autoriks peetakse J. D. Neuhausenit. Kalli kingituse tellijateks olid toonased Kuremaa mõisnikud – kirikupatroonid – von Ungern-Sternbergid. Seoses nälja, katku ja sõdadega värviti meistriteos alles pool sajandit hiljem. Hilisemate ülevärvimistega on kahjuks suur osa algsest peenemast maalingust kaotsi läinud. Selle sajandi alguses on AS KAR-Grupp’i poolt ja EV Muinsuskaitseameti rahastamisel restaureeritud kõik kolm altarimaali ning Moosese ja Bartholomeuse kujud altari külgedel.
Kirik näib olevat põhjasõja puutumatuna üle elanud, küll aga hävisid sõjas kõik pastoraadihooned. Kogudus kosus küllaltki ruttu ja ka kirikumõisa hooned koos köstrikooliga taastati sama sajandi lõpuks ning kirik sai torni koos kukega tipus. Kiriku kõrguseks on nüüd 130 jalga ehk 39,6 meetrit. Kui 1750. aastatel elas kihelkonnas 2000 inimest, siis 1770. aastatel juba üle 3000 hinge (nagu tänagi). Tegelikult võib sel Põhjasõja järgsel ajal märgata kõikjal Eesti aladel suurt vaimulikku ärkamist, mis viis poolteist sajandit hiljem iseseisva riigi tekkeni. 1778.a. valati Tallinnas kirikule kell, mis 1926.a. vana-aasta õhtul lõhkes. 20.02.1927. pühitseti uus, Tartu Teguris valminud kell, mis heliseb kirikutornis tänini.
Esimene orel saabus Palmuse kirikusse 1858.a. Kuna see kohe roostetama kippus, viidi see edasi Tartu. 1861.a. jäi siia pidama uus, Tartu Kessleri poolt valmistatud orel. Praegu teenib kogudust 1994.a.-l Põltsamaa koguduse õp Kuurmäe vahendusel Rootsist siia toodud orel, mida kogudus on aastate vältel ja mitmete rahastajate abiga ülesse ehitanud. Et see pillide kuningas päris korda saaks, on hetkel puudu veel 20-75 tuhat eurot. Praegu saadab organist koguduse laulu pisikese elektrioreliga.
1929.a. restaureerimistööde käigus valati betoonist kiriku pikihoone võlvid, kirik sai uued pingid, põranda, uksed, aknad, ahjud, ehitati uus eeskoda.
1985.a. paigaldati kirikusse võimas elektrisüsteem ja elektriküte ning vahetati põrandad kõikjal, peale altariruumi.
Selle aastatuhande algusaastaist pärinevad muinsuskaitse rahadega valminud kiriku kivikatus, Robert Suvi loodud vitraažid altariruumis ning sõpradelt Soomest kingiks saadud pingiküte.
Võib julgesti öelda, et kiriku kaunimaks loomises on osalenud kõik sugupõlved ning see töö jätkub üha. Koguduse juhtide hulgas väärivad erilist esiletõstmist: pastor L. Kolbe, kelle poolt pandi 1820. aastatel talupoegadele priinimed. Tema ajal avati 1824.a. Palamusel kihelkonnakool. Pastorid P.E.Hirsch (1846-76) ja B.Sielmann (1876-1909) kirjutasid “Palamuse kiriku kroonika. B.Sielmanni ajal ehitati ka uued hooned kõigile koolidele meie kihelkonnas. Viimaste aastate jooksul on kogudusel olnud umbkaudu 500 leeriõnnistuse saanud liiget (ristituid on kindlasti rohkem, kuid ristimiste raamat on kahjuks aastate 1925-1948 kohta kaotsi läinud). Koguduse-liikmeist 80 on teinud nimelise annetuse ja umbkaudu 50 on täiskogu liikmed (on vähemalt korra aastas ka armulaual käimise kirja pannud). Palamuse kihelkonnas elab umbkaudu kolm tuhat inimest, neist kiriku vahetus läheduses 700.
Jumalateenistusi on peetud igal pühapäeval ja suurematel kirikupühadel. 2005.a. paastuajast alates on igal pühapäeval kaetud armulaud, mis tähendab, et seda jumalateenistust võib lühemalt nimetada ka missaks. Pühapäevakoguduse suuruseks on olnud keskmiselt 20 inimest, kuid kui eriliselt suure ja samavõrra vähima osaliste arvuga teenistusi maha arvata, siis on keskmiseks palvetajate arvuks missadel 12.
Suvekuudel on kirik päevasel ajal avatud ning süüdatud küünlad annavad tunnistust, et ka siis on palvetajaid. Soovi korral oleme Palamust külastavatele rühmadele korraldanud palvuse ja tutvustanud kirikut.
2010.aastal pühendati Palamuse koguduse poolt korraldatud palvustele ja jumalateenistustele üle 3000 vabatahtliku inimtunni, armulauda jagati 688 korral. Jumala armust osasaamise poolest (niiplaju, kui seda on statistikaga võimalik mõõta) on Palamuse kogudus Tartu praostkonna maakogudustest vaieldamatult esimene, möödudes mõnest linnakogudusestki. Nii, nagu kirik Eestis, nii on ka Palamuse kogudus oma kihelkonnas kõige suurem ja aktiivsem vabatahtlikuse alusel koos käiv inimeste ühendus.
Kogudust teenib ainsa täiskohaga töölisena õpetaja Jaan Nuga (387€ kätte). Organist, koristaja ja niitja saavad tasu tööaja alusel. Kõik teised on oma tööjõu kogudusele annetanud: koguduse juhatuse esimees Arne Tegelmann, kirikuvanemad, raamatupidaja, pühapäeva-kooli õpetajad ja paljud teised armsad abilised. Suurem osa koguduse tööst tehaksegi rahalise tasuta ja talgute korras. Koguduse tulust üle veerandi tuleb annetusena sõpradelt Soomest, palgafond moodustab koguduse eelarvest 35%, suurem osa vahenditest (~10 000 €/a) kulub kirikuhoone ja rahvamaja ruumide ülalpidamiseks ning asulakeskuse pargi niitmiseks.
Kiriku ja ka Palamuse koguduse eesmärgiks on aidata inimestel pühaks saada. See on Jumala töö inimeste juures: Tema puudutab meid oma Sõnaga, Tema tuleb meile tuntavalt ligi sakramentides – ristimises, pihis ja armulauas. Inimese osaks on siin vaid vastata Jumala kutsele.
Õnnistatud teed sulle, kallis kaasrändur tähtede all!
|
